Planeeritav Waldorfkeskus hakkab paiknema Tartus Jaamamõisa linnosas Peetri, Kasarmu ning Raatuse tänava läbimurde vahelisel alal. Piirkonna lähiümbrusesse on planeeringu järgi ette nähtud mitmeid ühiskondlikke hooneid ning kortermaju. Planeeringuala keskmesse on planeeritud suurem vabaõhu-puhkeala mille lõunaserv jääb tulevase Waldorfkeskuse piiriks. Nimetatud puhkeala võib pidada üheks tugevamaks Waldorfkeskuse linnaruumiliseks mõjutaks säilitatava kirik-söökla kõrval. Analüüsides lähteülesandes esile kerkinud märksõnu nagu „orgaaniline“, „ümbrusega sobiv“ ja „linnaruumi rikastav“ pakub võistlustöö välja planeeritavast rohealast orgaaniliselt ruumiks kerkiva maastiku jätku, mis mitmest haljastatud katusega ühikust koosneva arhitektuurse ansamblina avaneb lõuna poolt päikesele, vanale kirik-sööklale ning tekkivale sisehoovile.

Kirik-söökla ning uute hoonete vahele tekib Waldorfkeskuse ühine väliala kuhu on paigutatud keskusega seotud erinevad välifunktsioonid nagu tuluaed, laste mänguplats, väliauditooriumite küngas, intiimsem puhkeaed, väljak koos söökla terrassi ja purskaevudega, spordiplats ning sotsiaalkeskuse rekreatsiooniala. Vastavalt ruumiprogrammile ja soovile etapiviisiliselt ehitada on keskuse hooned jaotatud kolme mahtu. Krundi loodenurka on paigutatud lasteaed, mis koosneb kahest eri kõrguse ning pikkusega nn. „maastikulainest“. Lasteaia kõrvale on loodud puhverala, kus on laste mänguväljakud ja väliauditooriumina kasutatav astmetega küngas. Kõige suurema mahuga koolihoone on paigutatud hoonestusala keskele ning jaotatud kuueks „maastikulaineks“ mille kõrgused ja pikkused vahelduvad vastavalt sisemisele ruumivajadusele. Kooli ja kirik-söökla vahele on loodud intiimsem aed puhkepinkide ning haljastusega. Lisaks jääb kooli ette söökla väliterrass koos kooli peasissepääsu väljakuga mida ilmestavad maapinna tasapinnas paiknevad purskkaevud. Kooli viimane maht on võimla, mis jätkub õues palliplatsi ja pingpongi laudadega. Rekreatiivala areneb sujuvalt sotsiaalkeskuse eri tasanditele loodud puhkealaks, mis omakorda on seotud viimase maastikulainega kuhu on paigutatud sotsiaalkeskuse ruumid. Olemasolevasse ning säilitatavasse kirik-sööklasse on paigutatud raamatukogu, töökojad ja muud ruumid vastavalt ruumiprogrammile.

Lainetena kerkiv orgaaniline katusemaastik on lisaks loomulikule seosele ümbrusega ka vorm, mis tekitab siseruumides ootamatuid perspektiive ning ruumikogemusi. Et optimeerida hilisemaid ehituskulusid ning tagada kompaktsem maht on ülejäänud välispiirded sirgjoonelised. Siseruumiliselt läbib kõiki hooneid ning erinevaid funktsioone siduv keskne läbikäigukoridor, mis oma mõõtudelt on võrreldav pisema jalakäijate tänavaga. Et pehmendada ühenduskoridori sirjoonelist ja pikka perspektiivi ning tekitada juhuslikke mängu ja kogunemispesasid on koridori kõik seinad ja laed kergelt lainetavad. Sellise lahendusega tekib mänglev ja orgaaniline ruum lisaks koridorile ka kõikides koridoriga külgnevates ruumides. Läbiv ühenduskoridor tagab kõikidele hoonetele ruumilise selgroo lihtsustades orienteerumist ning luues enam võimalusi keskuse eri kasutajagruppide omavahelisteks kohtumisteks.

Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi uute hoonete ja välialade lahendusel on lähtutud eesti arhetüüpsest taluhoone struktuurist, küla elementidest ning Eesti looduslikest ja maastikulistest eripäradest ning kvaliteetidest.

Muuseumiala jaguneb kolmeks – perimetraalne hoonesus, keskne haljas aas ning nende vahele jääv eriilmeliste tsoonidega aiaga piiritletud tegevuste väli.

VÄLIALAD’

Välialade ruumi defineerib ekspositsiooni ala keskel looklev paekividest AED. Aial on eesti ajaloos tugev sümboolne tähendus ning kasutades paekive seostub paekiviaed vormiliselt ka põhja-eesti klindiga mis on üks iseäralikumaid eesti looduslike kvaliteete. Aia ja majade vahele on loodud eri iseloomudega tegevuste ja sündmuste väli. Selline ala organiseerimine võimaldab tekitada külastaja jaoks selgelt jälgitava ruumi – tekib loogiline rada mida mööda liikudes on järjest võimalik osa saada kõikidest eksponaatidest ja majadest. Samas on ka võimalus tulla ja külastada üht konkreetset objekti (nt. meistrite koda või Filmimuuseumi) eraldi. Lisaks ruumi defineerimisele on aed ise väga mitme funktsiooniga ning ruumiliselt muutuv ulatudes eri kõrgustele ja laiustesse. Aiaga paralleelselt saab paigutada kõik vajalikud kommunikatsioonid hoonete ja välialade teenindamiseks, mis vähendab üldisi kaevetöid alal. Aiale on paigutatud pingid ja trepistikuna tõusvad vaateplatvormid mere, memoriaali ja vabaõhulava vaatlemiseks. Aia peale on paigutatud infoviidad, aia sisse ja peale on kinnitatud valgustid, samuti on aia sees prügikastid.

Peene heleda kivipuistega kaetud sündmuste ruum aia ja hoonete vahel on eriilmeliste tsoonidega. Peasissepääsu juurde jääb sissepääsu ala koos peaväljaku ja purskaevuga. Sündmusi loovad siin restorani väliterrass lossi ees ning jääkeldri mõjuala kuhu võiks rajada veinikeldri kus tutvustatakse Eestis toodetud veine. Peaväljakult saab alguse FILMIALLEE filmimuuseumi poole. Filmiallee osas on aiale kinnitatud infostendid eesti filmiajaloo tähtsamate verstapostidega. Allee keskele on paigutatud nn. telepead ehk posti otsas paiknevad televiisorid, mis jälgivad liikumisandurite abil möödujaid ning räägivad erinevat infot seoses ekspositsiooniga. Alleest paremale jääb SKULPTUURIDE METS mis ulatub lossi taha krundi kagu nurgani. Skulptuurid on paigutatud metsa 5x5m võrgustiku alusel niisamuti nagu ka istutatavad männid skulptuuride vahel. Osaliselt on võrgustik jäetud tühjaks võimaldades skulptuure hiljem lisada ning tekitades vaatekoridore eri skulptuuridele. Skultuuride metsaalune on kaetud puukoore kattega kuid võrgustik on markeeritud puidust raudtee liipridest lõigatud seibidega. Skulptuuride paremaks vaatluseks on ettepanek taaskasutada arhitekt Tetsuo Kondo poolt Lift11 linnainstallatsioonide festivalide jaoks tehtud installatsiooni „Rada metsas“. Selliselt rajalt skultuuride ja nende vahel olevate puude vaatlemine annab täiesti uue kogemusliku dimensiooni. Filmiallee lõppeb peapääsuga filmimuuseumisse. Muuseumipääsust vasakule jääb vabaõhulava mille vastas moodustab aed tribüüni laadse trepistiku. Vabaõhulava juurest edasi liikudes jõuab külastaja ajalooga eksperimenteerimise välitegevuste alale mis koos meistrite kojaga moodustab KÜLA. Välitegevused on paigutatud skulptuuride metsaga sama võrgustikku järgivatesse ühikutesse ehk tasapindadesse. Iga ühikuga on seotud kindlad tegevused (sepikoda, savikoda, leivaahi, jäneste, kaev, väliköök etc.). Meistrite koja ja uue arhiivhoone vahel on teenindusõu, mis on pigem töötajatele mõeldud teenindusala (parkimine, pääs arhiivi hoonesse, prügikastid jmt.). Küla kõrval on ajaloo MÄNGUVÄLJAK mille erinevad atraktsioonid (liivakast, linnus, liuväli, kiik etc.) on paigutatud samuti kummikattega kaetud 5x5m suurustele tasapindadele. Mänguväljaku juurest on võimalik minna muuseumi alast ka välja vaateplatsile ning memoriaalile. Vaateplatsil on puidust tasapinnad pikniku pidamiseks. Küla ja mänguväljaku servas on aeda taas tõstetud, et neid muust alast veidi eraldada ning luua kohti puhkamiseks ja niisama istumiseks. Viimaseks atraktsiooniks külastaja teel on olemasolevate hoonete vahel paiknev MERETERASS imekauni vaatega merele ja linnale. Mereterrassile on paigutud infostende kus on kujutatud Tallinna siluette eri ajastutest ning statsionaarsed binoklid täpsemateks vaatlusteks.

Aia keskele jääb vaiksem rekreatiivala ehk AAS kus saab kogunud mõtteid seedida või lihtsalt pikniku platsidel kergelt lõõgastuda. Aasa keskel on madala põhjaga TIIK mis ekspositsiooni tähenduses tähistab puhta eesti vee elementi ning kus saavad suviti pesitseda linnud ning talviti saab tiiki kasutada nt. liuväljana. Aas on sisuliselt inglise stiilis park kust on võimalik ka läbi liikuda ja vaadata tagades külastajale eri aksentidega ülevaate kogu alast.

HOONED

Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi olemasolev hoonestus paikneb krundi perimeetril, antud töö ettepanek on perimetraalset hoonestust jätkata, luues krundi keskele privaatse välialade ruumi.

Väravahoone peasissepääsu kõrval on lihtsa vormi ning lamekatusega maht mis on kahest küljest seotud olemasoleva kivimüüriga. Hoone katus ulatub täpselt olemasoleva müüri ülaservani ning eendudes pisut põhja ja ida küljel asuvatest seintest moodustab

sissepääsude kohale varjualuse. Katuse ulatuses on maapinnal valgest betoonist sillutis, mis toob pisikest väravahoonet krundi nurgast paremini esile.

Poe sissepääs on hoone põhjaküljel muuseumi peasissepääsu kõrval. Poes on pisikesed letid erinevate meenete eksponeerimiseks ning pileti infolett. Infoleti tagant pääseb lattu. Poele on antud eraldi väljapääs lossi suunas vältides inimeste ummistumisi ühe pääsu juures. Poe kaudu pääseb ka wc-de kompleksi millel on samuti eraldi välljapääs lossi suunas. Valvuri ruum on poe kõrval avanedes sissepääsu alale.

Filmimuuseum on piklik viilkatusega hoone krundi ida piiril. Hoone struktuur on loodud terasraamidest ehk kaadritest mis ulatuvad hoone otsest ka välisruumi. Raamide samm ja struktuur on siseruumis loetav luues seose rehialuse laega kus sarikad on nähtavad. Filmimuuseumi ruum on struktureeritud ortogonaalse gridi põhiselt mis on vaba ruumisisestest postidest võimaldades muuseumi eri osade suurusi vastavalt ekspositsiooni vajadustele ümber kombineerida.

Hoone sissepääs on filmiallee pikenduseks jätkudes läbi maja kust on antud teine sissepääs mis seob hoone ka klindi aluse kergliiklusteega. Sissepääsust paremale jääb meenete pood, garderoob, wc-d ja kino. Kino tasapind laskub allapoole maapinna piiri mis jäktub väliruumis kust maapind taas trepistikuna tõuseb. Nii on loodud maja lõuna otsale ka välikino vmt. ürituste ruum mille kohal siseruumi raamid jätkuvad ning kus vajadusel võiks raamide vahele tõmmata kangast päikese ja vihma varjud. Sissepääsust vasakule jääb ajutiste näituste ala millel on klaasfassaad muuseumi välialade poole. Ajutiste näituste ruumi taha jäävad abiruumid, laod ja tehnilised ruumid hoone põhja otsas.  Ekspositsioonidele pääseb piki pandust hoone idaküljel. Iga panduse vahetasandiga on seotud üks ekspositsiooni pind. Sedasi on külastajate jaoks loodud selge liikumisrada mida mööda liikudes saab ülevaate kogu ekpositsioonist. Eri tasanditel olevaid ekspositsiooni ruume saab ka iseseisvalt kasutada andes kogu ekspositsioonile suurema paindlikkuse. Madalamate tasandite ekspositsiooniruumide alust pinda saab kasutada tehniliste kommunikatsioonide vedamiseks ning tehniliste seadmete paigutamiseks. Filmimuuseum on ka sisuliselt jaotatud eri osadeks mis käsitlevad filme, näitlejaid, tehnikat etc. nii et igal tasandil on oma sisu.  Sellega aitab ruumi struktuur kaasa sisu struktuueerimisele. Eri tasanditel asuv ekspostiooniruum koos ühendava pandusega jõuab läbi hoone põhjaotsa teisele korrusele fuajee kohale. Sealt on võimalus mööda treppi või liftiga uuesti alla fuajeesse jõuda. Rada võib läbida ka vastupidi – ülevalt alustades. Teisel korrusel hoone paremas tiivas asub võtteplats, raamatukogu ja töötajate ruumid.

Arhiivihoone jätkab filmimuuseumist tulenevat kaadrite loogikat olles sisult ratsionaalsem ja tagasihoidlikum kui filmimuuseum. Hoone sissepääs on antud meistrite koja poolsest otsast läbi teenindusõue. Sissepääsust paremale jäävad tööruumid ning uurijate teenindussaal, sissepääsust vasakule jääb karantiin (kuhu on ka otse pääs õuest), wc ja lift, pääs etnograafia ja mööbli kollektsioonidesse ning trepp teisele korrusele. Teenindussaali ja etnograafia kollektsioon ruumide vahel on tehniline ruum ja gaasikustutus. Ülemise korruse servas on lai liikumiskoridor kust pääseb arheoloogia-, relva-, tarbekunsti-, kultuuriloolisesse koguse. Lisaks on ülemisel korrusel fotostuudio.

HOONETE MATERJALID

Väravahoone sise- ja välisseinad on ehitatud kergplokkidest. 3-kordse klaaspaketiga klaasvitriin on alumiiniumist raamides. Välissein on väljast kaetud peene perforeeringuga pulbervärvitud valgete metallplaatidega. Perforeeringu taga on valgustid millega pannakse hoone kinnine välissein kergelt kumama. Hoone katus ja varikatus on puidust konstruktsiooniga. Kuna katus on lossi poolt vaadeldav siis on see kaetud võimalikult vähest hooldust vajava haljastusega (erinevad samblikud, kukeharjad jmt.).

Filmimuuseumi tugistruktuur on metallist raamidest mille vahele on laotud kergplokkidest seinad ning kinnitatud lae talastik. Metallist raamid töödeldakse tulekaitsevõõbaga ning värvitkse mustaks. Hoone on väljast kaetud katusekattega millele on kinnitatud roovitus mis omakorda kaetakse mustast perforeeritud kuumvaltsitud metallist plaatidega. Perforeeringu suurus on varieeruv mis markeerib ka välisseinal sisemiste raamide sammu ning loob ühtlasi lainetava tasapinna efekti. 3-kordse klaaspaketiga klaasvitriinid hoone otstes ja sissepääsude juures on alumiinimist raamides. Siseruumis on fuajee ja üldkasutatavate ruumide osas kasutatud heledaid toone, ekspostisiooni pinnad ja kino on kujundatud pigem tumedamates toonides.

Arhiivihoone konstuktiivne stuktuur ja välisviimistlus on sama mis filmimuuseumil. Siseruumide materjalid on naturaalsed ja lihtsad ning pigem heledas värvikammas.

LOGISTIKA

Külastajate parkla on rajatud trepistiku alla platsile kus on 7 bussi ja 22 auto parkimine. Sealt pääseb muuseumisse mööda olemasolevat säilitatavat trepistikku. Jalgrataste, lastevankrite ja ratastoolidega liiklejad pääsevad peasissepääsu ette mööda olemasolevat autoteed mida on korrastatud ja laiendatud ning mille mere poolsele küljele on ette nähtud 3m laiune kergliiklustee. Korraga terve bussitäie inimeste toomiseks alale võib buss sõita ka üles peasissepääsu ette kus saab peatuda ja inimesed alale lasta, buss saab hiljem ümber pöörata ala loodenurgas kus on laiem plats manööveramiseks. Peasissepääsust põhjas suunas, mere terrassi juures merevaadete avardamiseks olemasolev müür lammutatud. Müüri asmel on rajatud piire millel on lai lükandvärav. Klindi aluselt olemasolevalt kergliiklusteelt krundi ida küljel on antud kolm uut sissepääsu muuseumi alale. Kaks välialadele ning üks otse filmimuuseumisse. Krundi põhjaküljele on rajatud uus tee mis ühendab olemasoleva autotee nõlva serval olemasoleva kergliiklusteega klindi all. Sellelt teelt on kaks pääsu krundile – üks loode nurgast ja teine meistrite koja ja arhiivhoone vahelt kus on ala teeninduspääs. Teeninduspääsu kõrval hoonete vahel on 6 autokohaga parkla töötajatele lisaks on töötajate jaoks 6 auto kohaga parkla uue tee kõrval. Kui krundi lõunaküljel olev planeering realiseerub võiks lõunaküljel oleva värva samuti külastajate jaoks avada. Ideeliselt võiksid väliala kõik pääsud olla muuseumi lahtiolekuaegadel avatud. Huvilised võiksid saada välialadel liikuda ilma piletita kuid siseruumidesse pääsemiseks tuleks osta pilet.

ETAPILISUS

Kuna ajalugu on pidevas muutumises ja seda kirjutatakse aina üle siis on loogiline, et ajaloomuusueum ei saa kunagi täiesti valmis. Ka antud projekti välialades kirjeldatud osasid on võimalik välja arendada etappide kaupa. Eriti kehtib see aia kohta mis ei pea igas punktis koheselt saavutama oma maksimaalset kõrgust ja laiust vaid võiks kujuneda aja jooksul ja pidevalt täieneda. Oleme antud tööga pigem kirjeldanud aia kui multifunktsionaalse atraktsiooni võimaluste skaalat.

The Context
The museum is located in a naturally and historically profound setting, separated by water, it constitutes a delicate ensemble of buildings and the landscape. The museum’s identity is strongly connected with the physical environment. Therefore it is a delicate task to find a balance between preservation, intervention and addition. The extension of the museum should find and react to what is already there.
The Concept: LEHTI (a leaf)
The new building form grows out of the surrounding landscape, sloping up to reflect the manor building, thus forming the courtyard between the manor and the new building. The courtyard and the new buildings public area combine to create a three dimensional space – a heart of the museum, integrating the old manor and historical ensemble around the courtyard.
The new building is not to challenge the authority of the original manor, but with most public rooms looking onto the manor, and the facade reflecting it, it enforces the Gösta identity further. Nevertheless, the new building will be an iconic addition to the museum, a worthy companion with respect to the existing. The aim of the design is to preserve the historical and natural conditions such as the existing building group and landscape, and integrate them to the new lively heart.